Täna siis vaatamisväärsuste tuur.
Kohe hotelli ees sattume demonstratsioonile. Noored kolonnides, värvilised rätid ümber pea, skandeerivad midagi, plaksutavad ja kannavad plagusid. ? Ahjaa, eelmisel õhtul nägime, kuidas Imaami väljakule riputati üles plakateid "maha jänkid" ja "maha juudiriik".
Jameh moshee - Iraani suurim. Üks vanamees käib meil sabas ja korrutab, kui happy ta on, et me seal oleme ja et meile seal meeldib.
Imaami moshee - LP järgi kõige suurepärasem. Ilus on küll. Järgmine vanamees, oskab öelda "very good", näidata paari head pildistamiskohta ja palvetamisruumi.
Sheikh Lotfollah moshee - LP järgi Iraani kõige peenem. Shahh Abbas I ehitas selle omale privaatmosheeks, Imaami moshee on laiade rahvahulkade tarbeks.
Vahepeal satume vaibamüüja otsa, kellelt peaks põhimõtteliselt saama tellida tuuri nomaadide juurde. Saame teada, et hommikune üritus oli 1979.a. pantvangikriisi meenutuseks. Nomaadide teemal ei ole kutt paraku kuigi jutukas. Joome teed ja laseme jalga. Tekib tegelane, kes teab eestlasi, olid kaks tükki mootorrattaga. Margus ja Katrina, pakume. Otsitakse välja märkmik, kus lisaks Margus Soodla visiitkaardile leiame Ott Jalaka, Arne Uusjärve ja veel paar tükki. Eesti on siin tuntud.
Õnnestub anda intervjuu kohalikule ajalehele. Mida arvame hommikusest üritusest ja sellest, mida Ameerika sellest arvab. Ojee. Püüan varjata oma suhtumist küsimuste naiivsusesse.
Edasi Ali Qapu paleesse. Vaade Imaami väljakule on tõesti hea, siit sobis shahhil küll polot vaadata. Mida kõrgemale ronida, seda ilusamad on laed.
Järgmine teepakkumine. Tegelane tundub nomaadide osas asjalikum. Pakutakse ka tualetiteenust ja läheme õnge. WC on igati asjalik: choice of toilets, nagi, paber, kätepesu. Tee juurde tekib teine vanamees. Räägime pikalt Iraani elust, noortest, tööst, armastusest. Natuke ka vaipadest, aga viimasel teemal ei võta keegi eriti vedu. Kaupmees on enda jutu järgi liberaalne, aga naistele on tema arvates siiski liiga palju õigusi antud, kui nad saavad oma tahtmise järgi lahutust nõuda. Saame teada, et kolm nädalat tagasi olla seal käinud suur grupp Eesti professoreid, kellest 10 tk ka tema poodi külastasid. Tosin Eesti professorit Esfahanis vaipu ostmas?? Kokkuvõtteks selgub, et nomaadide juurde minekuks on halb aastaaeg, võib proovida Shirazist uuesti.
Chehel Sotun palee. Jälle muljetavaldav lagi. Mõned freskod. Kultuurist hakkab küllalt saama.
Suundume Iran Airi kontori poole. Tänaval jookseb järgi vanamees, kellega Margus ja Katrina olevat nomaadide juures käinud. Mille järgi ta meid tuvastas, jääbki arusaamatuks.
Iran Airist saame esmaspaeva õhtuks piletid Shirazi. 196 000 IRR nägu. Ca 300 kr ja tunniga kohal. Pärsiakeelne sõna tekitab aplausi.
Tundub õige aeg õhtust süüa. Pistacciod ei ole kuigi toitvad.
See pidev rätiku kandmine tekitab üldiselt tunde, et mul peaks kas kõrva- või hambavalu olema.
More thumbnails ...
1 vote 
