Juba muutsime kapitaalselt marsuuti. Jätame tööstuslinnad ikka vahele ja käime pisemates kohtades.
Tabrizi alustuseks külastasime sinist mosheed, mis polegi üldse sinine. Seest küll mõnevõrra on. Lagunes ära maavärinas 1773 ja hakati uuesti üles ehitama alles 1951. Seest on osa mosaiiki taastatud, vana on suht vähe.
Edasi otsisime üles turismiinfopunkti, et saada heakskiitu uuele marsruudile. Seal pidi leiduma sõbralik Nasser, mis täpselt nii ka on. Kõigepealt istutati meid teed jooma ja tegeldi varem saabunud sakslastega. Meile pisteti nina alla külalisteraamat, kus pidi ka eestlaste sissekanne olema. Leidsime maist 2006.
Nasser kiitis uue marsuudi põhimõtteliselt heaks, andis häid vihjeid ja saatis meid turgu vaatama. Vürtside, vaipade ja muu oodatult idamaisele turule kohase kõrval leidus ka hunnikute kaupa coca-colat ja muud plastikut. Järgmisena juhatas Nasser meid sööma. Keldris pisike ruum, kus kahes seinas vanamehed vesipiipudega. Proovisime ära dizi - Tabrizi spetsialiteedi lambaliha ja köögiviljadega. Kui mulle oli tops valamiseks liiga kuum, siis abistati kõrvallauast lahkelt. Anti ka nõusolek pildistamiseks ja vanamehed popsutasid kõik kenasti kaamera poole. Kui söödud saime, hõigati kööki, et meile tuleb teed tuua.
Järgmiseks mõtles Nasser meie lõbustamiseks välja sõidu Kandowani, kus "inimesed elavad kivi sees". Ongi küla mäe küljes, mägi ise näeb välja nagu trobikond hiiglaslikke päkapikumütse, kuhu koid on augud sisse närinud. Ronisime külas ja mäe peal, aga vihma sadas ja hakkas külm, mispeale tulime linna tagasi. Tagasiteel võis muuhulgas näha tagasivaatepeeglist kõhedakstegevat pilti magavast juhist. Magamisest hoolimata ei põrganud ta kellelegagi kokku. Inshallah.
Muuhulgas kirjutas Nasser meile üles meie nimed pärsia tähtedega. Reetsin kergemeelselt oma lugemisoskuse ja hoobilt korraldati kirjutamiseksam. Oh õudust. Suutsin kirjutada Iraan ja Tabriz ja jäädi vist rahule.
Õhtusöök oli ka Nasseri soovitus - modern restaurant. Oli väga modern, eriti Andruse arvates, kellel plastmassist palm koos vilkuvate tuledega jäi selja taha. Menüüs kõigi kebabite lõpus "rice and service". Mis? Tullakse pannakse toit ka suhu? Või ei pea lihtsalt ise kööki järgi minema? Viimane rida - "if eating only service - 10 000 IR" selgitas asja. Ei, ei pea kelnerit ära sööma. "Service" on supp, salat ja jook. See selgitab ka seda, miks meile ilma küsimata algatuseks kõrvallauaga samad asjad toodi. LP järgi on hinna sees küll starter... Alkoholita õlle proovisime ka ära, maitseb nagu kali.
Liiklus on muidu Indiaga võrreldes väga tsiviliseeritud, mida võib järeldada kasvõi sellest, et pea kõigil autodel on olemas küljepeeglid. Viimane võib tähendada muidugi ka suuremat osavust. Tänava ületamisega ei ole mingit probleemi, kiirused on väiksemad kui Indias, muidu süsteem sama.
Rätiku pähesidumise osas on tekkinud mõned nipid. 1) tagumise otsa anna surada patsikummi vahele, siis ei tiri pats rätikut kogu aeg tahapoole, efekt on küll üsna lühiajaline. 2) esimese otsa saab juukseklambriga panna juuste külge, mõnevõrra efektiivsem. 3) kõige parem on siduda pats niimoodi kinni, et ta rätiku all liikuda ja rätikut maha nihverdada ei saaks.
Vahtimine pole pooltki nii hull kui kirjutati. Indiaga võrreldes ei pöörata meile muidugi üldse tähelepanu. Ja kui ma selle tobeda rätiga käiks Tallinnas kesklinnas, siis vahitaks mind ilmselt tunduvalt rohkem.
More thumbnails ...
1 vote 
