Tee San Fran'i

See hommik oli päris raske. Ees ootas üle 900 km-ne sõit San Fransiscosse ning unetundidega polnud just kiita...

Krabid

Üles me saime ja ligi 7 paiku ka teele. Linnast välja valisime marsruudi mööda peaalleed ehk Stripi ning tegime ohtralt pilte nendest toretsevatest majadest ka valges. Valge ja pimeda aja võlud on täiesti erinevad, kuid vaatamist jagub mõlemaks ajaks. Agur oli eriti vapper ja sõitis järjest ligi 600 km. Tee oli jällegi üsna tasane ja kõrbe maastikuga. Kui Vegasest väljasõites oli teeäärtes ohtrasti kaktuseid, siis mingi aja möödudes muutusid need rohutuustideks ning hiljem juba rohkem San Francisco lähedal hoopis kirsi- ja apelsiniaedadeks. Kohati nägime ka mõnda viinamarjaistandust.

Tee möödus üllatavalt kiirelt ning kui siiani olime kogenud, et GPS-i ennustatud aeg peab enamasti paika, siis selle otsaga sõitsime ligi 2 tundi oodatust kiiremini ja olime väga rahul, et jõudsime San Francisco-sse veel valges. Kuna meil ei olnud mingit majutust kinni pandud, otsustasime läbi hüpata turismiinfost, et natuke aimu saada, mis hotellidevalikus toimub ja kus kandist võiks täpsemalt otsida. Infopunktis oli väga abivalmis ja nutikas daam, kes ütles, et tema ise meie majutusega ei tegele, aga soovitab meile Lombardi nimelist tänavat, kus on hulgaliselt hotelle/motelle reas. Hinnataset ennustas ta ligi 100$ ringis.

Vastane on vääriline

Asusimegi siis GPS-i abiga seda tänavat otsima ning juba teises hotellis saime käed löödud. Toa hinnaks täpselt 100$ pluss maksud ning tulemuseks igati mõnus ja tüüpiline elamine meie reisi jooksul.

Hiljem selgus, et Lombardi tänava alguses on üks oluline vaatamisväärsus - maailma kõige järsem kallak, mis kulgeb kurviliselt. Juba teel hotellide tänavale nägime kuulsaid San Fransisco tramme ja meenutasime filme, kus neid näha on olnud.

Kui asjad maha laetud ja hotelli sisse kolitud, läksime tagasi rajooni, kus asus ka turisimiinfo. Selle piirkonna nimi on Fisherman's Wharf ning seal asub hulgaliselt erinevaid restorane, mille ühine nimetaja on siiski peamiselt mereannid. Väga populaarne toit on siin suured merekrabid ning otsustasime meiegi neid proovida. Leidsime väikese majaderivi, kus oli mitu ehtsat krabisöögi  kohta reas ja jälgisime algatuseks pisut vaatemängu, mis toimub tänaval restoranide ees. Kokad küpsetavad krabisid õues suures katlas ning pakuvad igasuguseid erinevaid krabitooteid ka kaasa. Loomulikult kuuluvad vaatemängu juurde elusad krabid ning nende ümber oli palju elevust. Läksime siis ühte kõige rohkem rahvastatud kohta sisse ja tellisime kõik terve krabi. Risto võttis ainsana teravas kastmes ning hiljem selgus, et see kaste oli ikka tõeliselt terav - Risto sõnul rikkus isegi pisut sööginautimist.

Minu krabi juba ei näppa

Kui algul oli kahtlus hinges, kas krabist ikka saab kõhtu täis, siis hiljem oli meil tegemist, et kogu pakutust jagu saada. Igatahes oli väga mõnus ja maitsev elamus.

Tagasiteel hotelli jäi meile tee peale vahakujude muuseum. Loomulikult läksime ka sealt läbi ja vaatasime üle kuulsused Ameerika pilgu läbi. Lahe oli, aga kõik tõdesid, et on kusagil mujal maailmas ägedamat näinud.

Krabisöödikud

Üks totter limu

Andekas pagarikoja vaateaken

Vahakujud, peale parempoolse

Elektritooli testimas

Trump tower

Strip hommikuvalguses

Ehitati uut kasiinokvartalit

New York New York

Muinasjutu maa

Kui esirida sõitis, siis tagarida magas

Nende tuuleveskite arvu ees kahvatub ka Taani

Üks paljudest kirsiaedadest