Peab ütlema, et hoolimata paljudest eelarvamustest ja ameeriklaste üldtuntud totakatest eripäradest, oli siia riiki päris mõnus saabuda. Ilmselt vajasime peale pikemaid seiklusi polüneesias natuke taas tsivilisatsiooni. Eks Uus-Meremaa oli ju ka igati arenenud riik, aga hetked, kus täiesti kõvas turismikeskuses ei leidu bensiinijaama või tunni aja jooksul tuleb vastu vaid mõni auto, andsid sellelegi maale oma kauguse ja omapära. Kui senini olime rendiauto kontorid leidnud väikese jalutuskäigu tulemusena, siis LA on ikka suur linn ning sellele suurusele vastav on ka lennujaam. Autorentidesse viisid spetsiaalsed bussid ning need käisid päris tihedalt. Igal autofirmal on oma buss ja kuna meie Europcari ei paistnud kusagil, siis mõtlesime, et istume Hertzi oma peale, küllap nad kõik kõrvuti on. Mõne aja pärast nägime, et tee võtab suuna lennujaama territooriumilt juba hoopis kaugemale ning kõikide rendifirmade territooriumid on väga suured. Nägime eesootavaid teeviite suurte ja tuntud rendikeskustega, kuid Europcari ikka ei kusagil. Ristokas vaatas siis järgi, et Europcari siinne esindaja on hoopis National (väga loogiline ka, et selline nimi lööb Ameerikas tsipa paremini läbi J) ja kui lõpuks Hertzi juures maha tulime, oli Nationalini veel u. kilomeeter marssida. Et meil on ikkagi terve reisi jagu kotte, siis meile väga ei meeldinud nendega matkata, seda enam, et Ameerika on kõike muud kui jalakäijasõbralik riik. Olles mõnisada meetrid astunud, peatus aga juhtumisi üks Nationali buss ja küsis, et kas oleme teel lennujaama. Ütlesime siis, et hoopis Nationali kontorisse ja kuigi buss ise oli suundumas lennujaama poole, pööras ta otsa ringi ja tegi meile eraldi sõidu kontorisse tagasi. Olime muidugi rõõmsad ja tänulikud.
Autorendi süsteem on siin võimas ja organiseeritud. Juba teenindusleti taga ootas meid mitu inimest. Olime enne reisi bookinud keskmise suurusega auto, mis oli enam-vähem mõistliku hinnaga. Koha peal selgus, et hetkel on eripakkumine Luxury kategooria autodele ning makstes väikese summa juurde, saime oluliselt suurema ja rohkemate mõnusate lisadega masina. Kuna meid ootas ees paar pikemat teeotsa linnast linna, siis me ka seda pakkumist kasutasime. Eriline elevus tekkis hetkel, mil selgus, et saame platsi peal olevate Luxury kategooria autode vahel ise valida, millist eelistame. Gerli ja Anne arvasid, et võiks teha nö "naiste valikut" ja otsustada värvi järgi J, aga lõpuks väikese proovimise ja mõõtmise peale otsustasime kõik ühiselt ca 700 kilomeetrise läbisõiduga Cadillac SUV-i kasuks. Tegemist on linnamaastur-tüüpi autoga, mis on seest üllatavalt mugav ja eelkõige ruumikas.
Ja juba esimesed muljed ütlevad, et Ameerika on suur... ilma teed juhatava gps-iga ei teeks siin mitte midagi. Pideavalt on kõrvuti ca 10 rida koos maha-, peale- ja risti ülesõitudega. Arutasime, et kas kohalik elanik saab siin ilma kaardi või GPS-ita hakkama. Ilmselt mitte.
Olles tunnikese Los Angelesest Las Vegase poole sõitnud, arvasime, et nüüd oleks juba kohane teha üks hamburgeri-peatus ja neid kohti ei ole tee ääres mõistagi vähe. Maandusime Burgerkingis ja tegime oma esimesed fastfoodi eined, ise mõtteid mõlgutades, et kas nii saabki olema või on siin ikka teistmoodi söögikohti ka valida. Aga hamburgeri süsteem on siin jälle väga väljatöötatud (üllatus-üllatus). Igasuguseid kastmeid ja lisandeid võib igaüks endale just niipalju valida ja ise võtta kui heaks arvab, mitte ei pea müüja käest jao pärast ketsupit lunima. Isegi joogimasina juures käis klient ise - õige suurusega topsi, tõsi küll, andis teenindaja.
Teedel on üks spetsiaalne rida nimega carpool - see on mõeldud autodele, kus on inimesi rohkem kui 1. Väga mõistlik leiutis autode vähendamiseks teedel. Enamus siiski olid autodes üksi ja tshillisid oma kiirusega aeglasematel ridadel. Meie võtsime rahulikult carpoolil koha sisse ja liikusime edasi üsna jõudsalt.
Tee peal nägime üht heleda leegiga põlevat autot, mis õnnestus ka pildile saada. Päris hea pildi saime ka ehtsast Harley-mehest (või siis tema vuntsidest, otsustage ise J).
Las Vegasesse jõudsime pimedas. 400 km läbimine võttis aega 5 tundi. Ca 70 km enne Vegast sõitsime läbi eeslinnast, mis oli päris uhkes tuledesäras ja meil tekkis väike kahtlus, et kas tegemist on juba eeslinnaga. Päris Las Vegas tuli siiski hiljem ja juba kaugelt tervitasid meid kõrguvad hotell/kasiinod.
Peab ütlema, et meie esimene mulje Vegasest oli päris võimas. Hea, et nägime linna algatuseks just öösel. Iga väiksemgi maja on justkui jõuluehtes - põlevatest pirnidest mustrid ning suured valgusreklaamid kõrguvad üle linna ning vaatamist ja vaimustumist on üksjagu. Hiljem siiski nägime, et nö kesklinn ja kasiinode tänav on võrreldes ülejäänuga üsna lühike. Aga sellest pikkusest täiesti piisab, et imetleda uhkust ja toredust. Eiffeli torn ja Egiptuse sfinksid on muidugi väiksemad, kui nad oma originaalmaades on. Samas Ameerika vabadusesammas tundus lähedalt võimsamgi kui filmidest.
Eraldi vaatamisväärsus on Bellagio hotelli ees asuv uhke purskaevude mäng. Need purskkaevud on paljudele tuttavad Las Vegase seriaali algusekaadritest. Erineva võimsa muusika saatel toimub uhke valguse ja veemäng ja seda iga natukese aja tagant. Väga ilus ja meeliülendav vaatepilt.
Otsisime üles oma hotelli, milleks on Stratosphere. Ööbimine on seal nädalapäevadel väga odav - ainult 31$ öö, nädalvahetusel hind pea kolmekordistub. Seest ei ole hotell kõige uuem, kuid toad on täiesti normaalse suurusega, sees 2 suurt kaheinimesevoodit. Tubades on jälle internet ja wifi, ühe ööpäeva eest küsitakse Eesti rahas ca 100 krooni. Et Samoal meil väga internetile pihta saada ei õnnestunud, siis siin on lausa nauditav jälle muu maailmaga ning eelkõige koduse eluga kontaktis olla.
Panime asjad ära ning läksime uuesti linna peale toretsevat ööelu uudistama.
Peatänava nimi on Las Vegas Boulevard, selle ääres asuvadki kõik suuremad hotell-kasiinod ning kõige kirevamad ja kõrgemad ehitised. Leidsime söögikohaks mõnusa Harley Davidsoni pubi ning mõtlesime, et suurt süüa ei taha, tellime midagi kergemat. Toidu lauale saabudes meenus, et õigus küll, oleme ju Ameerikas ning kerge eine on siin eurooplasele ikka korralik kõhutäis. Salatit toodi ette väiksema supipoti jagu ja Risto kerged mehhiko stiilis snäkid tähendasid tegelikult 3 taldrikutäit erinevat toitu J Aga toit oli maitsev ning meie rahul.
Peale Samoat, kus meile arusaadavaid söögikohti leidus vaid turistidele mõeldud kuurortites, oli kuidagi vahelduseks jälle mõnus, et astu aga sisse kuhu tahad ja telli mida tahad - ja kõige tipuks ka kvaliteet on hea.
Tiirutasime veel pisut linna peal ringi ning siis läksime oma väljateenitud und magama. Enne seda skypesime ja kirjutasime veel natuke kodustega ning laadisime blogisse üles hulgaliselt kogunenud muljeid.
More thumbnails ...
1 vote 
