Tagasi Viti Levul. Denarau sadamas (Nadi) ootas meid Europecar'i mees, kes meid lennujaama renti viis. Algul me ei leidnud autot ega meest ja helistasime kontorisse, kus seletati, et tuleb otsida valge pluusi ja rohelise Europecar'i kirjaga meest. No lõpuks me ta leidsime, oli teine tõeline päkapikk ja hoidis rahvamassist eemale, just nagu ei tahaks, et teda leitakse J. Hakkasime oma uue auto Toyota RAV4'ga lennujaama poole sõitma. No oli see alles vatti saanud. Ühel rattal kolises vedrustus nii tugevasti nagu hakkaks kohe laiali lagunema. Lennujaama jõudes otsustasime seda logu mitte valida ja veel pisut ringi vaadata. Lõpuks, kui kõik firmad olid läbi käidud, võtsime AVISest uue Landcruiseri (Fijil PRADO). See oli üks ütlemata õige otsus, kuna siinsed teed on suuri löökauke täis. Heilikki oli just eelmine nädal ühest sellisest läbi sõites ratta kaotanud. Länkar lendas neist aga ludinal üle. Kuna rentimisega läks kauem kui plaanisime, asusime kaotatud aega tagasi sõitma. Meil oli plaanis teha põhjarannikule ring peale. Esimesed 25km Lautokani olid väga vaevalised. Pidevalt roomasid ees suured veoautod ja mõlemasuunaline autode vool tegi möödumise keeruliseks. Lautokas tegime söögi ühes kohalikus wrapi baaris. Algul küll oli tahtmine restosse minna, aga paljukiidetud Seaview restoranis pakuti vaid sõbrapäeva kolmekäigulisi lõunaid, kust eraldi elemente ei olnud võimalik tellida. Mere vaade oli ainult aimatav ning restoranis oli suisa hingemattev õliprae lõhn. Wrap oli aga väga maitsev. Risto nentis, et see on üks tema elu tulisemaid "hot" valikuid ning tellis tulekahju kustutamiseks suus magusroaks veel piima shake'i. Võtsime veel teele kaasa valiku muffineid ning asusime siis saarele ringi tegema.
Auto oli mõnus - ruumikas ja turvaline ning aukus teed meid enam ei hirmutanud. Lautokast üles põhjapoole nägime suuri ja võimsaid suhkruroo põlde. Kaugemalt paistis juba ka mägist maastikku. Möödusime Fiji ülikoolist, mis oli üks väike roosa hoonetekompleks, millel ei olnud aknaid ees ja tudengeid võis seal korraga õppida umbes 100-kond...
Mida edasi, seda mägisemaks meie ümbrus muutus ning alates kusagilt Rakirakist hakkasime liikuma järjest keskmaa suunas. Kogu saart ääristab 2 põhimaanteed - lõuna pool on Queens road ning põhjapool Kings road. Kohalikud kutsusid mõlemat lausa highway'ks. Kui Queens road oli üsna maantee moodi (va pidevalt tee ääres luusivad ning ka mõnikord teed ületavad hobused ja lehmad), siis Kings road läks ikka saare idaosas päris käest ära. Asfaltkattega tee asendus peagi kruusaga, siis suisa mullaga ning rataste alla jäi nii suuri lahtiseid kui ka ohtlikumaid kinniseid kivimügarikke. Jälle tänasime õnne, et meil oli üsna kobe 4-vedu auto, mis võimaldas tsipakegi tempot üleval hoida - kl 7 läheb ju juba pimedaks...
Ületasime nii mõnegi logu silla, mida katsid lahtised metallplaadid ning olime tunnistajateks, kuidas üks päris kobe uus ja ehitusjärgus olev sild oli lihtsalt poole pealt kokku kukkunud....
Oli tunda, et seal mägises piirkonnas ei liigu autosid just tihti, külaelanikud püüdsid südikalt meie tähelepanu võita, lehvitades ning hüüdes oma levinud tervitust "Bula!". Tee peale jäi Wailotua Snake God koobas , mis pidi olema üks maailma suuremaid (nii väitis Lonely Planet) ja selle läbimine pidi võtma kiirel kõnnil vähemalt pool tundi. Kuna sellised turistiatraktsioonid ei ole Fijil üldse kuidagi tähistatud, rääkimata mingist kommertstegevusest koha peal, tuli meil esialgu pikalt otsida, kus see koopa sissepääs on. Kohalike käest teed küsides leidsime siiski õige koha üles, kuid kuna kell oli juba üsna palju, siis meil ei olnud aega minna lähimast külast giidi ja taskulampe otsima ning sisse me koopasse ei läinudki.
Edasi möödusime maalilisest Uru kosest, kus kohalikud end supeldes karastasid ning võtsime suuna pealinna Suva poole. Tee peale jäi päris mitu küla ning peab ütlema, et külapiirkonnad olid päris ilusad - oli tunda nö. maastikuarhitekti kätt, külateed olid ääristatud tõrvikutega ning ka kohalike majad olid täitsa armsad. Nägime üleni valgetes koolivormides lapsi kodu poole vantsimas ning mehi jalgpalli tagumas. Elanikud tundusid olevat õnnelikud ja rahul oma elamisega.
Tihedama metsaga piirkondades oli näha hiljuti maad laastanud orkaani purustuse jälgi - bambusesalud olid suisa järjest maha niidetud ning segi murtud.
Paar korda tuli meil teeristmikel ka teed küsida, sest suunaviitadega Fiji peasaar väga helde ei ole, rääkimata kilomeetrinäitudest.
Suvasse jõudes oli juba päris pime. Tänasime õnne, et olime siin juba korra käinud, sest Suvast väljasõiduks tuli teha üks spetsiaalne tagasipööre, mida teadmata oleksime seal linnas ilmselt päris pikalt ringi ekselnud.
Tagasi Uprisingu kuurorti jõudes oli kuidagi väga kodune tunne. Olime siit paar päeva eemal olnud ning tagasi naastes tundusid juba tuttavad rannamajad eriliselt hubased.. Ka teenindav personal mäletas meid hästi ning tervitas nagu vanu tuttavaid. Et oli sõbrapäeva õhtu, läksime hotelli baari peole. Kohal oli live bänd ning valitses tavaliselt pidulikum ning kärarikkam meeleolu.
Võtsime ka õhtusöögi ja kuna sel päeval oli erimenüü, siis peab vist eraldi mainima ühte erakordset maitseelamust, mille Gerli ja Anne said, tellides kanakebabi pähklivõiga. Ütleme siis nii, et need kaks asja kokku ei sobi ja see oli kõige vastikum söök, mida me siiani söönud olime... Aga ega me muidugi ennast sellest väga häirida ei lasknud. Meie lemmikkokteil - viin guaava mahlaga - aitas ebameeldival maitsel kiirelt kustuda.
Tutvusime veel ühe Heilikki kohaliku töökaaslase - Elsiga ning tema mehe Samiga, kes paistsid olevad just sellised suure hingega ja toredad Fiji inimesed. Kuuldes, et Risto ja Anne on pulmareisil, leidis Elsi, et selle peale peaksid kõik naised ühe tulise tantsu tegema - ja nii me siis tegimegi J
More thumbnails ...
1 vote 
