nipitiri's TravelStream™ — Recent TravelPod.com entries TravelStream™ news feed for member nipitiri on TravelPod's free travel blogs service http://www.travelpod.com/syndication/rss/nipitiri en-us Copyright ©2009 TravelPod.com Thu, 12 Nov 2009 08:21:01 -0500 http://www.travelpod.com epiloog — Tallinn, Estonia http://www.travelpod.com/travel-blog-entries/nipitiri/21/1258031981/tpod.html http://www.travelpod.com/travel-blog-entries/nipitiri/21/1258031981/tpod.html#comments Travel Blogs http://www.travelpod.com/travel-blog-entries/nipitiri/21/1258031981/tpod.html Thu, 12 Nov 2009 08:21:01 -0500 Ladakh - väike Tiibet
Tallinn, Estonia

Martti kangekaelsuse tulemusena maksis Finnair meile igale ühele 600 euri :D Ehk siis lennukipileti raha tagasi ja veel kommiraha ka.

]]> kodus tagasi — Tallinn, Estonia http://www.travelpod.com/travel-blog-entries/nipitiri/22/1257274566/tpod.html http://www.travelpod.com/travel-blog-entries/nipitiri/22/1257274566/tpod.html#comments Travel Blogs http://www.travelpod.com/travel-blog-entries/nipitiri/22/1257274566/tpod.html Tue, 03 Nov 2009 13:57:11 -0500 sundpuhkus Türgis
Tallinn, Estonia

Phuhh.
Ei saa just öelda, et mu arvamus türklastest oleks selle üritusega oluliselt paranenud.

]]> koju — Istanbul, Turkey http://www.travelpod.com/travel-blog-entries/nipitiri/22/1257067220/tpod.html http://www.travelpod.com/travel-blog-entries/nipitiri/22/1257067220/tpod.html#comments Travel Blogs http://www.travelpod.com/travel-blog-entries/nipitiri/22/1257067220/tpod.html Sun, 01 Nov 2009 04:24:26 -0500 sundpuhkus Türgis
Istanbul, Turkey

Tibutab ja lennukini on paar tundi aega. Püüan sisse pääseda väiksesse Aya Sofiasse, mis on aga kindlalt luku taga. Koos minuga üritab üle müüri ronida soliidses mantlis punase salliga meesterahvas, kes aga peatselt samuti loobub.
Tiir tuulise Marmara mere ääres, kellakolina järgi leian üles Armeenia patriarhaadi kiriku, aga see on varjatud kõrge roosa müüri taha.
Vihma küll eriti ei saja, a külm on ikka ja kobin hotelli raamatut lugema.

Lennujaamas on täielik turkish system.

]]> vihm — Istanbul, Turkey http://www.travelpod.com/travel-blog-entries/nipitiri/22/1257066159/tpod.html http://www.travelpod.com/travel-blog-entries/nipitiri/22/1257066159/tpod.html#comments Travel Blogs http://www.travelpod.com/travel-blog-entries/nipitiri/22/1257066159/tpod.html Sun, 01 Nov 2009 04:19:55 -0500 sundpuhkus Türgis
Istanbul, Turkey

Sajab, hommikul küll veel üsna tagasihoidlikult.
Käin labi Aya Sofiast. Pilet on krõbeda hinnaga, 20 liiri. Pool kirikut on täis rohelist võrku, mille keskel undavad remondimehhanismid. Pole just eriti romantiline. Ilma selle kaadervärgita näeks asi tunduvalt võimsam välja. Kirik, mis on muudetud mosheeks, mis on muudetud muuseumiks. Ornamentide alt on kraabitud välja ka mõned jeesused. Teise korruse galeriis on näha fotod ja olen kade fotograafile, kes sai seal ringi asjatada päikeselise ilma ja statiiviga ning ilma ühegi turistita.
Võtan suuna Sülemanyie mosheele, aga jõuan välja hoopis vürtsiturule. Astun sisse, et pisut kuivada. Paras kadaka turg, ainult mõned värvilised vürtsikuhjad. Ei teki just tahtmist midagi osta. Rüstem Pasha moshee peaks siin kusagil kõrval olema. Küsin teed mehe kaest, kes mulle algul vihmavarju üritab müüa, muutub aga mu sihti kuuldes väga rõõmsaks ja jätab vihmavarjud rahule. Moshees pole kedagi ja näeb kena valja. Kasutan jälle juhust natuke kuivada.
Sülemanyie mosheesse võtan takso. Sisse pääseb paraku ainult ühte külgossa, ülejaanu on restaureerimiseks suletud ja seda saab vaadata piltide pealt. Vihm on muutunud eriti innukaks. Püüan orienteeruda suurele turule, tiirlen aga suunaviidate järgi kogu aeg kitsastel poodide tänavatel, kus on palju kohalikke ja keegi mulle tähelepanu ei pööra. Saan järjest märjemaks ja kavatsen just hotelli kuuma dushi alla sõita, kui näen turuväravat. Uitan paar tundi ringi, iga natukese aja tagant teed juues ja järjekordse väljapääsuga kohtudes keskele tagasi põgenedes. Õue ma minna ei kavatse.
Võileivakohvikus satun lähestikku istuma pundi kreeklastega, reageerin kreeka keelele ja veedan järgmise tunni nendega juttu ajades. Reklaamin Eestit.
Ostan kohustusliku nänni ja saadan kuupeale taksojuhi, kes mult hotelli sõitmise eest 35 liiri tahab. Õige hind peaks sealt olema alla kümne.
Parast enda keetmist dushi all lähen ümber nurga kohalike juurde sööma. Odav ja hea. Ilma friikartulita.
]]> tagasi turistide keskel — Istanbul, Turkey http://www.travelpod.com/travel-blog-entries/nipitiri/22/1256930169/tpod.html http://www.travelpod.com/travel-blog-entries/nipitiri/22/1256930169/tpod.html#comments Travel Blogs http://www.travelpod.com/travel-blog-entries/nipitiri/22/1256930169/tpod.html Fri, 30 Oct 2009 16:07:08 -0400 sundpuhkus Türgis
Istanbul, Turkey

Hommikusöögikorruselt avaneb vaade vihmasele linnale.
Lennujaama sõit kulgeb lihtsamalt ja kiiremini kui oli oodata. Helistan automehele ja palun tal ka varem kohale ilmuda. Erzurumi ümber on mäed lumised. Ilmaga mul ilmselt vedas.
Olen nüüd läbinud enamuse Türgi piirialadest: Mor Gabriel oli mõnikümmend kilomeetrit Süüria piirist, Iraagi piir jäi mõnevõrra kaugemale, Dogubeyazıtist oli ca 25 km Iraani piirini, Ani Armeenia piiri ääres ja Gruusia orud Gruusia piiri lähedal.
Nagu märgata on, pole ma Kapadookiasse jõudnud. Selle selgitamiseks tuleb alustada sealt, kus kõigepealt tuvastasin, et nii lühikese ajaga lääneranniku katkisi kreeka kive ja Kapadookiat hõlmata ei jõua ja otsustasin Kapadookia kasuks. Siis nägin pilti Anist ja otsustasin ringi: hoopis seda kohta peab nägema. Kõik turistid kanaliseeritakse nagunii kas randa või Kapadookiasse. Iraanis Kandowanis Kapadookia analoog ju nähtud kah. Kui lennukipilet Istanbul-Erzurum-Istanbul oli olemas, lugesin Dalrymple'i "From the Holy Mountain" ja kahetsesin kangesti, et Mor Gabriel nii kaugele jääb, oleks pidanud hoopis ühe otsa lennukiga lõuna poole sihtima. Mispeale Turkish Airlines oma lennugraafikut muutis, andes mulle võimaluse piletid ringi vahetada. Reisiplaneerimine, my ass...

Istanbulis jääb hotelli transport pisut hiljaks. Hotell ise on armas pereüritus värvikas ja värvilises linnajaos. Raudselt kõige peenem neist, milles sel reisil omal käel olen olnud. Kõige kallim muidugi ka, 50 euri öö.
Vihma tibutab.
Kiikan sisse Sinisesse mosheesse ega suuda kuidagi üle saada sellest, et iga turist peab oma jalanõud kilekotti pakkima. Saapad näpu otsas sisse ei lasta. Milline raiskamine, kümned tuanded kilekotid päevas rändavad teise ukse juures prügikasti.
Turiste on virnade viisi. Parast Iraani on muidugi mosheedel keeruline mulle muljet avaldada. Ilus on muidugi. Aga...
Ekslen pisut ka moshee ümber, otsides spiraalsammast, mis Plateia lahingu mälestuseks Delfisse püstitati ja mille keegi järjekordne rusikakangelane sealt Istanbuli vedas. Moshee kõrval on kaks sammast. Peab olema kolm. Viimaks märkan kahe vahel veel üht väikest junni. Siuke poolik ongi. Nojah, loogiline, kui mõelda Plateia lahingu asupaika tähistavatele kividele. Sama lakooniline stiil.
Järgmiseks võtan ette ilmast mitteoleneva objekti. Basiilika tsistern. Asub maa all. Vesi, lambid ja sambad. Ja palju inimesi.
Mida veel vihmase, külma ja pimeda ilmaga teha? Muidugi sauna minna. Çimberlitaş'e hamam on ehitatud millalgi 16. sajandil ja praegu mõeldud põhiliselt turistide küürimiseks. Kõigepealt pannakse riided kappi ja mähitakse end linasse. Siis visatakse suure kupli alla kuumale kivile siruli, lesitakse mõnda aega ja higistatakse. Ümberringi kajab ja pladiseb. Päris lõbus vaatepilt. Tuleb suur tädi, nühib kõigepealt natuke ja uputab külastaja siis seebivahu sisse. Seejärel valatakse külma veega üle, pestakse pead ja kästakse siis kuuma vanni ronida. Vesi 34 kraadi. Ja võib veel kivil vedeleda. Olen nii oma lina kui ka plätud suutnud ära kaotada. Lasen näo saviga kokku määrida ja loen ürituse lõppenuks. Enne lahkumist saab veel värskelt pressitud mahla või teed juua.
Vihm on üle jäänud ja tundub kuidagi soojem. Löön tagasi peatänava restorani sisseviskajate rünnakud, aga lähen õnge raamatupoega. Türgi peredraamast, mida visalt pakutakse, siiski keeldun. Söögiurka leian kõrvaltänavalt, mõned toidud on ka ilma friikartuliteta, üks kelneritest on kloun. Turistimiljöö tahab veel harjumist. Üle pika aja saab õlut. Alles restorani plastmassist roosi vaadates saan aru, et olen elusalt ja tervelt idast tagasi. Ja ei mingeid 5-liiriseid lõunaid enam.
Hotellis on tasuta internet ja usbekist öövalve.

Jõuan lõpuks selgusele. keda teatud osa türklasi mulle meenutab. Excellent pancakes-meest Lehist :)
]]> saatana kindlus ja grusiinide kirikud — Yusufeli, Turkish Black Sea Coast, Turkey http://www.travelpod.com/travel-blog-entries/nipitiri/22/1256827740/tpod.html http://www.travelpod.com/travel-blog-entries/nipitiri/22/1256827740/tpod.html#comments Travel Blogs http://www.travelpod.com/travel-blog-entries/nipitiri/22/1256827740/tpod.html Fri, 30 Oct 2009 15:14:46 -0400 sundpuhkus Türgis
Yusufeli, Turkish Black Sea Coast, Turkey

Hommikul sajab vihma, nagu ka accuweather.com juba nädal tagasi ennustas. Välja seega eriti ei kisu. Ootan ära kella seitsmese hommikusöögı ja lahkun pärast seda. Hotellis ei näe ma mitte ühtegi naisterahvast.
Kui autoni jõuan, on vihm peaaegu üle jäänud ja teen kiire tiiru miskise apostliku kiriku ja vana sillani. Ei tea, kuskohas siin Orhan Pamuki Ka ringi jooksis.
Linnast välja saamisega on pisut pusimist, tuleb taas usaldada kõhutunnet. Suund Cıldıri järvele. Peaks olema Türgi kõige kõrgem järv, mille olemasolust LP andmetel enamusel turistıdel aimugi pole. Päikeselise ilmaga oleks see ilmselt suht maaliline vaatepilt. Vesi on ebamäärast karva roheline. Parast Cıldırı linna Yıldırtepe küla juurest juba paistab kaugel kaljul miski torn. Külas tee hargneb ja küsin vastutulevalt hobusemehelt, kus kindlus on. Suudan siiski ilmselt õigelt rajalt kõrvale eksida, jätan auto kohaliku rikkuri (maja järgi otsustades) värava taha ja ronin ringiga mäekülge pidi, kuniks kohtun teerajaga. Pärast väikest laskumist olen õiges kohas. Ilm on sombune, tundub just sobiv saatana külastamiseks. Rada kulgeb kõrgel jõekanjonis. Vaated kindlusele ja üldse ümberringi muutuvad järjest rabavamaks, ca poole tunniga olen värava taga. Eemalt tuvastan, et saatanal on vähemalt kolm hobust. Kuivõrd eeldan, et hobused tähendavad siiski ka inimeste lähedalolekut ja ma pole kindel, kas tahaksin nendega kohtuda, jään üsna kindluse värava juurde kivile istuma. Lisaks vee kohinale arvan ennast kuulvat ka jutukõminat. A võibolla lihtsalt kummitab. Kindlus on muidu jälle natuke seljukkide ajast ja natuke varasemast ajast ning eemalt tunduvalt maalilisem kui lähedalt. Nime, Sheytan kalesi, on saanud asupaiga järgi. Tagasiteel kohtun mehega, kes oma kaks lõukoera varakult enda külge korjab. Mul on igaks juhuks taskusse varutud ka paar suuremat kivi selliste kohtumiste tarbeks. Külas tagasi, näen jälle hobusemeest, kes tunneb huvi, kuidas kindlus oli, kus mu auto on ja kus on see, kes minu eest vastutab. Kehitan õlgu, sest pole vist mõtet seletada, et keegi peab ju ka büroo järele vaatama...
Päike tuleb kohati välja, tee kerkib mägedesse ja siis jälle alla ja nii jääbki. Vaated on vaatamist väärt.
Järgmine sihtkoht on Tbeti kirik, olen jõudnud nn Gruusia orgudesse. Asub kusagil pärapõrgus, aga RoughGuidest väljaprinditud kirjelduse järgi sõidan sujuvalt kohale. LP-l on tee kirjeldamisega reeglina probleeme ja nende juhatuste järgi eksiks vist oma kodus ka ära. Ja nagu lubatud, näitab silt misiganes külas "Tibet church".
Kiriku, õigemini kahe veel püstiseisva seina juures näitavad kaks abivalmis vanameest, millisest aiaaugust sisse saab pugeda. Lahe koht, osa nikerdusi on veel täitsa hästi näha.
Stardin Yusufeli suunas, aga jään pidama sildi juurde, mis näitab Porta kloostrisse. Astmed lähevad mäekülge pidi üles. Pean hetke aru, kas ronida üles ja riskida taas pimedas sõitmisega või jätta see koht, mida nagunii plaanis polnud, vahele. Uudishimu võidab. Pärast veerandtunnist turnimist on nahk märg ja tee hargneb kolmeks. Kesktee pidada parim olema ja järgmise veerandtunnise spurdi järel märkan tee kõrval midagi, mis meenutab rohelusse kasvanud kabelit. Või on see lihtsalt majakujuline kivi. Jäädvustan nähtuse ja kuna taevas läheb järjest tumedamaks, kihutan alla tagasi. See on siis taas üks nendest kohtadest, kus LP rahvas ise käinud pole. Tagasiteel tõmbub üks tegelane tee kõrval sisinal rohututi sisse kerra. Ei näe teine küll väga ohtlik välja, aga portreest pikemat tutvust siiski ei soovi.
Nagu oligi arvata, läheb pimedaks. Miskine teeremont hakkab ka ja ühtäkki on ees seisvad autod ja vilkuritega tee-ehitusmasinad. Paar autot pöörab ringi ja läheb tagasi. Mul pole kuhugi minna ja sellest, mis toimub, nagunii aru ei saaks, miska jään ootele. Mõne aja pärast pääseme liikuma. Haagin ennast ühe dziibi sappa ja teen kaasa kõik tema manöövrid. Aru ei saa, mis toimub ja kus tee on. Ilge tolm ja kahes-kolmes reas sõitmine. Tee peaks tegelt olema üsna kitsas, ühel pool kalju, teisel pool jõgi. Tüki aja pärast on aga vastassuunas saba, mis samuti liikumapääsemist ootab. Selge, see oli muutsuunaline liiklus.
Yusufelis küsin teed mehelt, kes mind oma hotelli juhatab. Pood-hotell ühes, väga spartalik. Vannitoa seinas on auk, mille kaudu on probleemideta kuulda kõik naabertoa vannitoas toimuv. Otsustan Erzurumis priisata ja pesemise selleks puhuks edasi lükata.
Yusufeli on taaskrd üks küla, mis tammiehituse tõttu varsti ära uputatakse. Aru ma ei saa, varsti on ilmselt Türgi kohal järv, millest ainult Ararat ja veel mõned tipud välja vaatavad.
Tuba on sedapuhku külm. Muidu on türklane selles mõttes moistlik inimene, et talle meeldib soe tuba.

Olen enam-vähem kohanenud aasia sõidustiiliga, st jalakäijat märgates tuleb gaasi juurde vajutada, suunatulesid üldiselt ei kasutata ja teel sõidetakse seal, kus parajasti rohkem meeldib. Ei saa aru, milleks need jooned neil maha on joonistatud. Punaste tulede juures peatutakse reeglina, aga mitte alati. Tuleb ka tunnistada, et ma pole siiani pihta saanud, mis neil nende pagana ringide peal peaks toimuma ja kas ristmikel kehtib parema või vasema käe reegel või kiirema õigus. A üldiselt mulle päris meeldib. Loodetavasti suudan pärast tagasi kohaneda.
]]> elusalt finishis — Erzurum, Erzurum, Turkey http://www.travelpod.com/travel-blog-entries/nipitiri/22/1256830037/tpod.html http://www.travelpod.com/travel-blog-entries/nipitiri/22/1256830037/tpod.html#comments Travel Blogs http://www.travelpod.com/travel-blog-entries/nipitiri/22/1256830037/tpod.html Fri, 30 Oct 2009 15:09:51 -0400 sundpuhkus Türgis
Erzurum, Erzurum, Turkey

Joon hommikul koos hotelli-poemehega teed ja asun otsima õiget teeotsa Tekkale küla suunas. Poemehe koduküla. Pagan küll, viidamajandusega on neil siin tõsine probleem. Saan viimaks siiski otsa peale ja tee on peaaegu sama kitsas, kui see, mida mööda eile Tbetisse sõitsin. Lõpuks läheb väga künkaks-mättaks kätte ära. Siia on nad vastu ootusi mõned sildid pannud ja hea on, sest kui poleks kiriku asupaika märkivat suurt plagu, oleksin rahumeeli edasi põrutanud. Varemed asuvad nimelt kõrgel tee kohal, aga silmad ju kinni teeaukudes.
Varajase päikese valguses on rohelusse kasvanud varemed maalilised, aga "Mahmut toshe bõl zdes"... Tunniajase ilma raja abita mäes turnimise järel peaks jõudma veel ühtede varemeteni, aga kuna ma pole kindel, kas ma õige koha üles leiaks ega taha ka Ezurumisse pimedas jõuda, pööran tagasi.
(Ossa, internetipoiss tõi mulle praegu teed!)
Tee kõrvale peaks jääma Tortumi kosk, very impressive. Sõidan paar kilomeetrit mööda rada, kuniks taipan järgi kontrollida, et asi peab asuma 700 m teest. Nojah, ennist kahtlust äratanud kruusakarjääri moodi koht ongi. Veega on oktoobris paraku kehvasti, pisut niriseb värvilist kaljut mööda. Autoni tagasi jõudes saan koseni juhatada paari türklasi. Näedsa siis, isegi kohalik sõidab ninaga vastu vett, enne kui aru saab, kus on õige koht.
Viimaseks kavas olev Öshkvanki kirik asub keset küla ja on väljast vaadates päris terve ja imposantne. Seest pisut kurb.

Erzurum on suur linn. Raamat ütleb mahuks 402 000 türklast. Kars oli 76 000. Ojee.
Vastu ootusi leian esimese pauguga selle tänava, mille orientiiriks seadsin. Aga edasi läheb jamaks. Hüplen mööda kitsaid täavaid ja võan lõpuks takso. St palun taksojuhil ennast sappa võtta ja hotellini sõita. Teenus maksab 5 liiri.
Hotell on sama kallis kui kõik eelmised kokku, 70 liiri. Vägev, kobin kõigepealt dushi alla ja siis linna peale.
Ulu camii (moshee) on vist esimene täitsa moslemi koht, mida külastan. Maas on pehme vaip. Muud pole midagi. Istun maas ja vaatan, kuidas mosheevanamees ehmub, kui näeb ühte katmata peaga kohalikku turisti. Tõttab kohe talle rätti tooma. Mul õnneks selleks puhuks endal rätik kaasa varutud.
Kõrval medrese juures algab mingi palagan. Värvilises riides mehed puhuvad pasunat, löövad trummi ja laulavad. Kuulan natuke, siis hakkab külm ja lähen enne silma jaanud sildi järgi LP soovitatud söögimajja. Selle soovitusega panid nad pihta. Maja on silmini täis igasugu vanaaja kolu, omad saapad võetakse ära ja saadakse asemele tuhvlid. Soliidne vanahärra teeb mulle ekskursiooni mööda tervet asutust, inglise keelt valdab ta "welcome" ja "thank you" jagu. Viimaks saan istuda padjale ja tellida tundmatute nimedega asju. Türgi keeles seletatakse kõik ära muidugi, taban sõna "kartul". Sellisena kujutasin endale tegelikult ette "traditional turkish restauranti".
Söögiga tabasin märki, hunnik pehmet lambaliha kartulipudru ja igasugu salatiga. Jook on romantilises kannukeses, ehhh? - hapupiim? Mina kui suur hapupiimasõber... Teen, mis suudan, pärast saab teed peale. Ennist moshees kohatud tüdrukud on ka kohal ja tervitavad rõõmsalt.
Vastaslauda saabub kamp noormehi, kes mind hakatuseks pildistavad. Püüan säilitada ükskõikse ilme, kuigi tahaks sinnasuunas mõne terariista lennutada. Või kannukese hapupiimaga. Siis kutsuvad mind oma lauda teed jooma. Keeldun igaks juhuks viisakalt.
Väljas sajab jälle.
Pärast vaatan järgi, et ayran on vahustatud jogurt vee ja soolaga ja seda juuakse traditsiooniliselt kebabi juurde. Väga peen minust seega kokkuvõttes. Ega seal peale kokakoolade ja fantade muud ei olnud kah.
]]> 1001 ööd ja armeenlaste pealinn — Kars, Kars, Turkey http://www.travelpod.com/travel-blog-entries/nipitiri/22/1256662274/tpod.html http://www.travelpod.com/travel-blog-entries/nipitiri/22/1256662274/tpod.html#comments Travel Blogs http://www.travelpod.com/travel-blog-entries/nipitiri/22/1256662274/tpod.html Thu, 29 Oct 2009 10:48:52 -0400 sundpuhkus Türgis
Kars, Kars, Turkey

Kavas on külastada 1001 öö juttude prototüübıks olevat paleed, mistõttu tuleb hommikul seda arvestades kauem magada. Raamatu järgi avatakse palee alles 8.30. Ja hotell pakub hommikusööki alates kaheksast. Kui poole kaheksa paiku üles ronin, on jalgratturid juba seal ja sööki sätitakse ka juba. Muu jutu hulgas saavad nad ka teada, et pühapaeva öösel keerati kella ja sellepärast polegi neile veel tahetud hommikusööki anda. Taustaks Ararati mägi, 5000+ midagi meetrit.
Paleeni jõudes pole seal kedagi muud kui kanadalane Owen, kes nukralt kivihunniku otsas istub. Veedame informatiivse pooltunni, kuniks saabuvad kaks meest võtmega. Asi oli ootamist väärt. Restaureeritud on taaskord hästi ja paar inimest saabuvad alles siis, kui lahkuma hakkan. Uitame mööda pasha ja haaremi eluruume. Kõige vägevam on moshee, kus säilinud on ka kuplimaalingud. Või uuesti joonistatud. Helipildi eest hoolitsevad tuvid. Satume suurele paberist kolmnurgale, kus osa teksti kahtlaselt arusaadav välja näeb. Eestikeelne jutt! Annika Haasi fotod. Misasi? Tuleb välja, et esimesena ronis Ararati otsa Tartu Ülıkooli professor Friedrich Parrot 9. oktoobril 1829. Ja Eesti saatkond paleesse selle puhul kolmnurga ehitanud. Lahe. Kanadalane ei usu oma silmi.
Jätkan matka põhja suunas, algab tasandik ja kahel pool laiuvad viinamarjaistandused ja õunaaiad. Õunad otse tootjalt.
Kulgen peaaegu paralleelselt Iraani ja siis Armeenia piiriga. Ilmselt seetõttu küsitakse esimeses kontrollpunktis üksikasjalikult, millistest linnadest olen läbi sõitnud ja kuhu kavaten edasi minna. Kogu see lugu antakse kuhugi telefoni teel edasi. Neetud, mulle ei meeldi, kui mul silma peal hoitakse. Teises kontrollpunktis küsitakse midagi fotoaparaadi kohta. Teen näo nagu ei saaks midagi aru. Nojah, natuke maad tagasi sai ju punaseid mägesid pildistatud. Aga türgikeelsete sõduritega ma siin küll koos pilte ei kavatse vaatama hakata. Kuna olen lootusetult umbkeelne, lubatakse mul koos kahtlemata ülisalajast informatsiooni kandvate piltidega edasi sõita. Hakkab silma, et paljude mägede otsas on vaatlustornid.
Saan pihta vene keelt rääkivale raadiojaamale. Vahepeal tuleb ka mingit muud keelt, mis pole ei türgi ega pärsia. Ilmselt siis kas aserid või armeenlased. Nüüd peaks paremale juba Armeenia jääma. Kui see just Nakhchivan ei ole. Hee, armeenia raadio.
Küsimärgiga plaani võetud Beshkilise varemeteni ei näita ühtegi silti ja sellises kahtlases piirkonnas otsustan parem mitte suva peale seiklema minna. Jätan parem Ani jaoks rohkem aega.
Ani on Armeenıa kuningriigi kunagine pealinn, millest kulges läbi siiditee nagu sel ajal kombeks. Mingil ajal võtsid linna üle seljukid, siis sebisid seal mongolid, keda majade katkiminek maavärinas eriti ei häirinud. Siiditee kolis mujale, inimesed tassisid varemest ilmselt kive omale majaehituseks ja nii ta seal nüüd seisab.
Siltidega on neil küll siin väike probleem. Poole maa peal näitab silt äkki paremale, kust pinnasteed mööda saab jälle taitsa naturaalsesse külla. Püüan mitte kanadele ja kalkunitele peale sõita.
Enne õigesse kohta kohale jõudmist saan sõnumi ja tean juba enne telefoni taskust valja õngitsemist, milles asi. Muidugi, teretulemast Armeeniasse.
Olen Anis ainus külaline ja saan täitsa vabalt hulkuda mööda välja varemete vahel ja püüda ette kujutada, mis siit kõik üle on käinud. Eriti lahe on üks poolenisti säilinud maalingutega kirik. Uitan ringi, kuniks päike mägede taha kaob. Aega võiks muidugi alati rohkem olla.
Pime Kars on eriti segadusttekitav ja päriselus on ju ka linnadel tunduvalt rohkem tänavaid kui LP kaardi peal. Leian hotelli, mis sedapuhku on isegi nii peen, et on olemas kaks rätikut ja föön.
Pugin kõhu täis restoranis, kus räägitakse inglist ja pliit on keset tuba.
Internetipunktist saan kaasa peotäie mingit kleepuvat sodi. Bakhlaava. Kars pidi olema kõva meelinn.

Enamus türklasi tunduvad olevama sõbralikud, aga üldine tunne on siiski suht ebaturvaline. Ei mäleta küll, et oleksin varem pidanud vajalikuks tänaval jalutades taskunuga haarevalmis hoida :)
]]> mööda Vani kallast — DogubeyazIt, Agri, Turkey http://www.travelpod.com/travel-blog-entries/nipitiri/22/1256583819/tpod.html http://www.travelpod.com/travel-blog-entries/nipitiri/22/1256583819/tpod.html#comments Travel Blogs http://www.travelpod.com/travel-blog-entries/nipitiri/22/1256583819/tpod.html Tue, 27 Oct 2009 12:49:16 -0400 sundpuhkus Türgis
DogubeyazIt, Agri, Turkey

Edaspidi tuleb elada päikese järgi, tõusta vara ja minna internetti pimedas. Seetõttu ronin voodist välja juba kell pool seitse, aga rõdult avanev vaade Tigrise jõele on juba täies valges.
Lähen välja pilte ja hommikusööki luusima. Kuidagi kujuneb nii, et söön kohalike kulul küpsiseid, juustu, paksu naani või kuidas iganes nad seda siin nimetavad ja joon liitrite viisi teed peale. Ürituse initsiaator on Abdullah, kes on araablane. Üldse elavad siinkandis araablased ja kurdid, türklasi ei leiduvat. Abdullah töötab arheoloogiavallas ja ma luban enne ärasõitu minna vaatama pildi pealt näidatavat maaliliselt karvakasvanud torni.
Hasankeyf on paraku koht, millele lastakse peatselt vesi peale. Ehk siis umbes kolme aasta pärast, mil viis kilomeetrit allavoolu ehitatav tamm kogu maa-ala üle ujutab.
Torni nimi on Zeynelbey türbesi, 15. sajandi hauakamber, mis meenutab iraani mosaiike. Üsna kehvas seisus küll. Aga ilus. Torni ümber on hulgaliselt katkisi kive: moshee, medrese, magala jne. Selle kõige ettekujutamiseks peab küll olema kas keskmisest rohkem fantaasiat või arheoloogiateadmisi.
Läheduses on rooma-türgi ühissaun ja kurdide telklaager. Kurdid on bad people, neil pole tööd, varastavad kanu ja kitsi, lapsed koolis ei käi.
Vahelepõike tõttu stardin ikka üsna hilja, kell kümme. Esimese peatuse teen Bitlises, mis tundub olevat tore koht. Ostan pirne, mida küsitud nelja asemel pannakse terve hunnik, et ühe liiri täis saaks.
Teeviidad näitavad järjekindlalt Iraagi piiri äärde jäävasse linna, kuhu Välisministeerium minna ei soovitanud. LP järgi saavat seal paari tunniga Iraagi viisa ja probleemideta üle piiri. Suudan kiusatuse maha suruda.
Enne Vani äärde jõudmist peaks kusagil tee ääres olema Nemrut Dagi nimeline vulkaanikraater ja järv (mitte seesama, mille otsas on hiiglasuured pead). Raamatus juhatatud teeotsa ei leia ma paraku aga üles ja tükk maad eemal asuva sildi juures alanud tee lõpeb pärast kahte väga naturaalset küla pommiauguga. Nemrut jääb sedapuhku ära.
Järgmine peatus on Ahlatis, kus juba tee peale seljukkide hauakivid kätte paistavad. Terve väli on neid täis, väga sürr koht. Kõik hauad on näoga ida poole, osadel kividel ilus ornament veel näha. Tulpade vahelt ilmuvad kaks poissi eeslil, nõuavad, et ma neist pilti teeks ja kukuvad kordamööda eesli otsast alla. Lõpuks lahkuvad kõik ise suunas.
Edasine kulgeb mööda sini-sinise veega Vani kallast. Tee on valdavalt hea, enamus ajast lausa neljarealine. Aga on ka indiapäraseid lõike. Suunda Vani äärest eemale võttes kukub suur oranzh päike aeglaselt järve taha.
Kuna tee on hea, saab ka pimedas probleemideta üsna normaalse kiirusega sõita. Rõõmu jätkub, kuniks äkitselt on tee ääres automaatidega mehed, kes viipavad, et seisma tuleb jääda. Sõjaväe kontrollpunkt. Mu passiga minnakse kuhugi. Pimedas kostavad üksikud püssipaugud. Laskeharjutused pimedas? Miskipärast tekib kange tahtmine selle tee pealt kiiremini kaduda.
Dogubeyazıti jõuan taas pilkases pimedas ja orienteerun üsna sujuvalt LP-s üksikutele naisterahvastele soovitatud hotellini. Külastan kurdide söögimaja ja varjun seal posti taha seltskonna eest, kes nagu peatselt selgub, polegi türklased.
Mitte-türklastega kohtun uuesti hotelli katusekorrusel, kus asub tasuta ınternet. Üksik sakslane on jalgrattaga teel kuhuiganes. Alustas ta seda igatahes maikuus Müncheni lähistelt. Kaks shveitslast lendasid ratastega seltsis Istanbuli ja väntavad neljandat nädalat. Omavahel kohtusid kaks päeva tagasi ja ületavad homme Iraani piiri. Vahetame igasugu reisikogemusi.
]]> sõit pimeduse varjus — Hasankeyf, Batman, Turkey http://www.travelpod.com/travel-blog-entries/nipitiri/22/1256583017/tpod.html http://www.travelpod.com/travel-blog-entries/nipitiri/22/1256583017/tpod.html#comments Travel Blogs http://www.travelpod.com/travel-blog-entries/nipitiri/22/1256583017/tpod.html Mon, 26 Oct 2009 15:03:28 -0400 sundpuhkus Türgis
Hasankeyf, Batman, Turkey

Olen nõuks võtnud jõuda õhtuks Hasankeyfi ja seega sunnitud sõitma läbi tiheneva pimeduse. Kaks suurt ja üks väike auto on selles pimeduses juba omavahel kokku sõitnud. Tee äärde tekkinud suured tumedad kogud lasevad aimata mägesid. Mis tähendab, et ennistine maaliliselt laineline maastik on otsa saanud. Ja ka vanamehi ja poisikesi eeslitel pole enam näha. Välja arvatud vahetult enne nendega põkkumist. Keegi võiks küll ette võtta helkuri tutvustamise asiaatidele. Aga vahemasti ei ole türklastel viisiks vastutulevat ja eessõitvat liiklejat täistuledega pimestada.
Hasankeyfis on pime, küsin teed hotellini ja satun tegelase otsa, kes mu sappa võtab, hotellini või siis õigemini motellini juhatab ja palub pärast jõe äärest oma restoranist läbi astuda.
Motellis pole kedagi. Tuled põlevad ja uksed pärani, aga ühtegi hingelist pole näha. Maja küljes sildil on telefoninumber, aga türgikeelne tädi väidab järjekindlalt, et number on valesti valitud ja saadab hiljem mulle ka vastavasisulise sõnumi. Saan algul abiks pundi alaealisi, kes küll õnneks peatselt bussi peale lähevad, siis tekib üks asjalikum kuju, helistab pererahvale ja käsib kohale ilmuda. Lahebki minutit viis. Tuba on spartalik. Rõduga. Ühispesu. Aga ainus öömaja kogu külas. Kolin sisse ja lähen restorani otsima. Hotellipoisi sõnul pidavatki olema ainult kaks restorani.
Jõe ääres eı paista suurt midagi, küll aga tervitab mind keegi pimedusest. Sama teejuhataja-mees. Grillib mulle kala, mida manustan ohtra tee saatel pukkjalgadega padjakuhjal, Tigris küünarnuki alt mööda voolamas. Ja tsikaadid.
Süüa lastakse mind rahulikult, aga siis tullakse juttu ajama. Jutuajamine pole küll suurem asi ja kulgeb umbes stiilis "Hitler-Stalin bumm-bumm-bumm, Putin very good, world people - brothers". Nojah, mingil hetkel vabandan ennast väsimusega ja kobin koikule.
Toas on tavapäratult hea valgus lugemiseks.
]]>